Tule munarakudoonoriks!

Viljakus on seotud nii naise kui mehe vanusega. Nii Eestis kui mujal maailmas on järjest süvenev trend, et pere loomine ja lapse saamine lükatakse aina kaugemale tulevikku. Paraku väheneb naise vanuse kasvades tõenäosus last saada, kuna langeb nii munarakkude arv kui kvaliteet. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks võidakse vajada doonormunarakke.

Keda ootame munarakudoonoriks?

Ootame munarakudoonoriks terveid naisi vanuses 20-32 eluaastat, kes soovivad aidata lastetuid paare, annetades enda munarakke. Doonoriks soovija läbib arstliku kontrolli ning talle teostatakse põhjalikud terviseuuringud. Uuringute tulemusena saab ka naine ise teada detailsemat infot oma viljakuse kohta.

Kulutatud aja eest saab doonor väärilise hüvitise.

Kui tahad täpsemalt teada, siis kirjuta meile
VAJUTA SIIA

Kuidas näeb välja munarakudoonorluse protsess?

Doonoriks soovijaga viiakse läbi põhjalik nõustamine ja terviseuuringud. Doonorlus on Eestis vabatahtlik ja anonüümne. Kui soovid aidata lastetuid paare, annetades enda munarakke, siis oled oodatud meiega ühendust võtma. Palun täida ära munarakudoonori terviseankeet, kus küsime infot haiguste ja riskikäitumise ning peres ja suguvõsas esinenud haiguste kohta.

Täida munarakudoonori terviseküsimustik

Terviseanalüüs

Munarakudoonoriks ootame 20-32 aasta vanuses terveid naisi. Naistearst selgitab nõustamise ja analüüside käigus, kas naine sobib munarakudoonoriks. Munarakudoonoril ega tema lähisugulastel ei tohi olla avastatud pärilikke haigusi. Samuti on vastunäidustuseks tervist kahjustav eluviis, kroonilised haigused (liigeshaigused, psoriaas, astma, kõrgvererõhutõbi, südamehaigused (kaasasündinud südamerikked), krooniline aneemia, epilepsia), autoimmuunhaigused, kroonilised psüühilised haigused, diagnoositud HIV, B- või C-hepatiit ja ala- või ülekaal.

Selleks palume täita eespool toodud terviseküsimustiku. Koordinaator võtab teiega ühendust, kui esmaste andmete põhjal ei esine vastunäidustusi munarakudoonoriks olemisel. Munarakudoonori kandidaadid läbivad põhjaliku terviseuuringu. Nõustamine ja analüüsid teostatakse kliinikus kohapeal.

Munarakudoonor kutsutakse naistearsti vastuvõtule, kes määrab vajalikud üld- ja hormoonanalüüsid ning kes teostab ultraheliuuringu. Lisaks infektsioonhaiguste testidele tehakse kromosoomide uuring ning geneetilised testid tsüstilise fibroosi ja Fragiilse X sündroomi suhtes.

Informeeritud nõusolek

Enne munarakkude annetamist toimub arsti vastuvõtul põhjalik nõustamine, kus räägitakse protseduurist, riskidest ja ravimite võimalikust kõrvalmõjust. Munarakudoonor allkirjastab informeerimise ja teadliku nõusoleku kinnituse, et soovib vabatahtlikult saada munarakudoonoriks. Informeeritud nõusolek tähendab, et doonorit on nõustatud doonorlusega seotud seadusandlusest, doonoriks saamise tingimustest, ettevalmistusest ning munarakkude loovutamisest ja sellega seonduvatest võimalikest riskidest. Enne punktsiooni ehk munarakkude väljavõtmist sõlmitakse keskuse ja doonori vahel leping.

Munarakudoonoril on õigus oma nõusolek munarakkude loovutamiseks kuni munarakkude eemaldamise protseduuri alguseni igal ajal tagasi võtta.

Kui tavaliselt valmib naisel ühes tsüklis üks munarakk, siis stimulatsiooni eesmärk on mitme munaraku üheaegne küpsemine. Selle saavutamiseks süstitakse munasarjade tööd stimuleerivat ravimit kokku umbes 10-14 päeva. Süstimise õpetuse teeb viljatusravikeskuse õde, kuid edasi süstib naine end kodus ise.

Loovutamine

Munasarjade punktsiooni käigus aspireeritakse nõela abil ultraheli kontrolli all folliikulitest välja follikulaarvedelik ja selles olevad munarakud. Punktsioon teostatakse üldanesteesias.
Protseduuri ajal patsient magab ega tunne midagi, seega on protseduur valutu. Pärast punktsiooni viibib naine keskuses umbes paar tundi jälgimise all. Seejärel saab minna koju taastuma. Pärast anesteesiat ei ole soovitatav ise autot juhtida, seega oleks hea mõni lähedane endale järele kutsuda.

Kõige sagedasemaks kehavälise viljastamise kõrvaltoimeks peetakse hüperstimulatsiooni sündroomi (OHSS). Tegemist on vedelikutasakaaluhäirega, mille puhul liigub vedelik veresoontest kudedesse ja kehaõõntesse. Sagedasemad sümptomid on kõhuvalu, surumistunne või puhitustunne alakõhus, võib esineda iiveldust, kõhulahtisust. Raskematel juhtudel esineb hingamisraskus, astsiit (vedeliku kogunemine kõhuõõnde) ja uriinierituse vähenemine/puudumine. Munarakudoonori stimulatsiooniprotokoll võimaldab seda riski vältida. Väga harva võib munasarjade punktsiooni tüsistusena tekkida verejooks (tupest või kõhuõõnde). Selline komplikatsioon võib tekkida munarakkude punktsiooni käigus, kui vigastatakse mõnda veresoont. Väga harva võib manipulatsioonide tagajärjel ette tulla põletikulisi tüsistusi. Meditsiinilises teaduskirjanduses on kirjeldatud ka trombootilisi tüsistusi (sest kasutatakse üsna suurtes annustes hormoonpreparaate). Suurem tõenäosus trombootilisteks tüsistusteks on OHSSi korral. Eespool toodud tüsistusi ning verejooksu esineb küll haruharva, kuid oht on olemas. Kui eelneval tervisekontrollil või ravi käigus ilmneb mõni vastunäidustus või kõrvalekalle, siis doonorlus peatatakse. Ka muidu on doonoril õigus kuni munarakkude loovutamise protseduuri hetkeni oma nõusolek loovutamiseks tagasi võtta.

Munarakudoonorid on öelnud, et tehes teistele head, kogetakse ka ise rahulolu ja rõõmutunnet, et on aidatud kedagi, kes seda abi väga vajas.

Kes vajab doonormunarakke?

Doonormunarakkude kasutamise näidustuseks on tavaliselt kas munarakkude puudumine, näiteks enneaegse munasarjade puudulikkuse korral, või munarakkude kvaliteedi langus. Osadel juhtudel on tegemist geneetiliselt päritud madala või puuduva munarakureserviga, aga mitte harvad on ka juhud, kui munarakke ei ole enam piisavalt pärast munasarja tsüstide kirurgilist ravi.

Doonormunarakke võidakse vajada ka juhul, kui esineb pärilike haiguste edasikandumise risk lapsele või kui kehaväline viljastamine on korduvalt ebaõnnestunud.

Kindlasti ei tohi ära unustada naisi, kes on saanud vähkkasvaja tõttu keemia- või kiiritusravi, mille järgselt on nende munasarjad oma töö lõpetanud või on munasarjad kasvajate tõttu hoopis eemaldatud.

Täida munarakudoonori terviseküsimustik

Korduma kippuvad küsimused

Teismeikka jõudes on naise munasarjades alles umbes 300 000 kuni 400 000 munarakku. Naise elu jooksul küpseb ja vabaneb ovulatsiooni käigus umbes 400 munarakku. Munarakkude loovutamise protseduuri käigus kogutakse naiselt vaid ligikaudu 10-15 munarakku. Seega jääb alles piisavalt rakke, et doonor ise edaspidi lapseootele saaks jääda.

Ei, Eestis on sugurakudoonorlus anonüümne. See tähendab, et doonorsugurakku vajaval paaril või vallalisel naisel ei ole õigust tuvastada rakke loovutanud isikut ja vastupidi. Doonormunarakkude abil kehavälise viljastamise tulemusena sündinud ja täisealiseks saanud isikul on õigus pöörduda perekonnaseisuasutusse, et saada andmeid oma põlvnemise kohta. Sel juhul avaldatakse tulenevalt seadusest doonori bioloogilised ja sotsiaalsed andmed: pikkus, kehaehitus, juuste värv, silmade värv, nahavärv, rahvus, haridus, perekonnaseis ja laste olemasolu ehk samad andmed, mida nägi kunagi doonorrakkude kasutaja ehk retsipient.

Ei, munarakudoonoril ei pea enda bioloogilisi lapsi olema.

Doonoriks soovija peab arvestama sellega, et enne loovutamist ja loovutamise ajal peab mitmel korral kliinikut külastama. Vastuvõtud toimuvad tavalise tööpäeva sees, mis tähendab, et tuleb arvestada selleks ajaks töölt või koolist puudumisega. Samuti peab arvestama, et ravimite manustamine toimub kindla skeemi järgi kindlatel kellaaegadel.

Teaduslikud uuringud on näidanud, et ravimite kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki.

Ei ole. Munarakkude väljavõtmine ehk munasarjade aspireerimine toimub lühiajalises anesteesias (narkoosis), mille vältel doonor magab ega tunne midagi. Paar tundi pärast protseduuri saab naine koju.

Doonoril on seaduse järgi õigus saada munarakkude loovutamise eest hüvitist, mis kompenseerib näiteks töölt puudumise või transpordikulud.

Munarakke võib ja on lubatud annetada mitu korda. Iga kord toimub uuesti munasarjade stimuleerimine.

Ühe doonori sugurakkudest võib lapsi sündida kokku kuni kuude peresse.

Raseduse ja imetamise ajal munarakke loovutada ei saa. Pärast imetamise lõppu võib aga julgelt meiega ühendust võtta.

Ei saa. Vastavalt “Kehavälise viljastamise ja embrüokaitse seadusele” ei ole doonoril õigust seada tema poolt loovutatud sugurakkude kasutamiseks eeltingimusi. Samuti ei ole doonoril õigust nõuda doonorrakku kasutanud naise, mehe või sellest sündinud lapse isikuandmeid. Samuti ei ole doonoril õigust nõuda enda tunnistamist lapse emaks.

Doonormunaraku kasutamisel on rasestumise tõenäosus > 60%.

Aitame üheskoos täita unistusi – tule munarakudoonoriks!

Täida munarakudoonori terviseküsimustik
Võta meiega ühendust:

Munarakudoonorile on kulutatud aja eest ette nähtud vääriline hüvitis. Uuri lähemalt:

Helistage

+372 666 5888

(kõned salvestatakse)

Või kirjutage meiliaadressil:

viljatusravi@keskhaigla.ee

Soovid tulla munarakudoonoriks? Kirjuta meile: