Lastetuse põhjuseid võib olla mitmeid, nii naise- kui mehepoolseid või mõlemapoolseid samal ajal.

Juhul, kui vaatamata regulaarsele suguelule ei ole paaril ühe aasta jooksul õnnestunud rasestuda, on tegemist viljatusega. Siiski on ka neid, kes väidavad, et 12-kuuline piir ülehindab viljatuse riski, sest 50 protsenti naistest, kes ei ole rasestunud ühe aasta  jooksul, jäävad rasedaks järgneva aasta jooksul. Umbes 10 protsendil juhtudest jääb viljatuse põhjus ebaselgeks. Sel juhul on kõikide uuringute tulemused korras, aga paar ikkagi ei rasestu.

Viljatusprobleemiga vajab Eestis abi iga kuues paar. Tänu uutele tehnoloogiatele on tänapäeval võimalik paljusid aidata kehavälise viljastamise ehk IVF-iga. Kehavälise  viljastamise puhul viiakse laboritingimustes kokku munarakk ja seemnerakk. Mis saab aga siis, kui naisel endal munarakke pole?

Mida kujutab endast munarakudoonorlus, milline on vajadus Eestis ja laiemalt doonormunarakkude järele ning kuidas saavad noored naised kaasa aidata viljatusprobleemiga paaride soovile saada laps, räägivad lähemalt Lääne-Tallinna Keskhaigla  viljatusravikeskuse (Sõle 23, Tallinn) naistearst dr Triin Laja ning keskuse koordinaator Kristi Lehiste.

Eestis sündis 2020. aastal kehavälise viljastamise abiga 670 last, kellest 58 juhul on kasutatud doonormunarakke. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on järjest süvenev trend, et pere loomine ja lapse saamine lükatakse aina kaugemale tulevikku. Näiteks Eesti Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal esimese lapse sünnitanud naise keskmine vanus 28,2 aastat. Naistearst dr Triin Laja sõnul on viljakus seotud nii naise kui mehe vanusega. Naise vanuse kasvades väheneb tõenäosus last saada, kuna langeb nii munarakkude arv kui kvaliteet. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks naine võib vajada doonormunarakke.

Iga naine on eriline ja erinev. Keskmiselt on naisel sündides 300 000 munarakku, kuid nende arv hakkab vanuse kasvades kiiresti kahanema. On ka naisi, kelle munarakkude arv on üle kahe miljoni ning naisi, kelle munarakkude arv jääb alla 35 000. Ka munarakkude viljastumisvõime on erinev. Kuigi viljastumisvõime hakkab 30. eluaastate keskelt kahanema, sõltub viljakus siiski iga naise bioloogiast.

Dr Laja selgitab, et munarakud moodustuvad naisel looteeas, enne sündi. Elu jooksul neid juurde ei teki: „Doonormunarakkude kasutamise näidustuseks on tavaliselt kas munarakkude puudumine, näiteks enneaegse ovariaalse puudulikkuse korral või munarakkude kvaliteedi langus. Osadel juhtudel on tegemist geneetiliselt päritud madala või puuduva munaraku reserviga, aga mitte harvad on ka juhud, kui munarakke ei ole enam piisavalt peale munasarja tsüstide kirurgilist ravi. Doonormunarakke saab kasutada ka juhul, kui esineb pärilike haiguste edasikandumise risk lapsele või kui kunstlik viljastamine on korduvalt ebaõnnestunud,“ toob arst välja peamised põhjused doonorrakkude kasutamiseks.

Ta lisab, et doonormunarakkude kasutamisel on rasestumise tõenäosus 60-80 protsenti, sõltudes ka teistest naise tervisega seotud teguritest, näiteks naise kehakaalust või mehe seemnerakkude kvaliteedist.

„Munarakkude arv langeb vanuse kasvades kõigil naistel. Lisaks mõjutab munaraku kvaliteeti omakorda ka keskkond, kokkupuude kemikaalidega, ning eluviis – suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, stress ja ülekaalulisus. Kõik see vähendab viljakust,“ selgitab arst.

Kindlasti ei tohi ära unustada naisi, kes on saanud vähkkasvaja tõttu keemia- või kiiritusravi, mille järgselt on nende munasarjad oma töö lõpetanud või on munasarjad kasvajate tõttu hoopis eemaldatud.

„Lääne-Tallinna Keskhaigla viljatusravikeskuses saab alustamist oma munarakud külma panna, et hiljem neid vajadusel kehavälise viljastamise protseduuril kasutada,“ sõnas keskuse koordinaator Kristi Lehiste.

Miks hakata munarakudoonoriks?

Dr Triin Laja sõnul on viimaste aastate jooksul noorte naiste teadlikkus oma tervise osas paranenud. Järjest enam tuntakse huvi ka iseenda viljakuse kohta. Samas julgeb üha enam paare avalikult rääkida oma lastetuse probleemist ja seetõttu teatakse ka rohkem enda pere- või tutvusringkonnas kedagi, kes võib vajada lapse saamiseks doonorrakku.

„Noori naisi ajendab munarakudoonoriks tulema võimalus teha midagi head, kinkida peredele võimalus kogeda lapseootust ja terve lapse sündi. Munarakudoonorid on öelnud, et tehes teistele head, kogetakse ka ise rahulolu ja rõõmutunnet, et on aidatud kedagi, kes seda abi väga vajas. Sageli on munarakke loovutada sooviv naine aastaid olnud ka veredoonoriks. Soov teisi aidata on seega juba nende olemuses.“

Doonorlus on Eestis vabatahtlik ja anonüümne. Munarakudoonoriks saab olla 18-35-aastane vaimselt ja füüsiliselt terve naine. Doonoriks soovija läbib arstliku kontrolli ning talle tehakse  põhjalikud terviseuuringud. Muuhulgas uuringute tulemusena saab naine teada detailsemat infot ka oma viljakuse kohta.

Viljatusravi läbival paaril on õigus teada doonori üldiseid bioloogilisi andmeid, milleks on pikkus, kehaehitus, silmade ja juuste värv, ning sotsiaalseid andmeid, nagu rahvus, nahavärv, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu.

Ühe doonori sugurakkudest võib lapsi sündida kokku kuni kuude peresse. Munarakke võib naine loovutada korduvalt. Doonoril on seaduse järgi õigus saada munarakkude loovutamise eest ka hüvitist, mis kompenseerib näiteks töölt puudumise või transpordikulud.

Kuna munarakkude annetamine on meditsiinilise protseduur – naine läbib sarnaselt viljatusravi patsientidele munasarjade stimulatsiooni ravimitega ja munarakkude kogumise –, siis on dr Triin Laja sõnul väga oluline, et doonor on korralikult nõustatud ja saab aru, et peab korralikult arsti korraldusi järgima. Vähemtähtsaks ei saa pidada ka munarakkude loovutamise emotsionaalset poolt: „Keskuse eesmärgiks on olla kindel, et doonor oleks teadlik kõikidest aspektidest, mis doonorlusega kaasnevad ning arstina pean veenduma, et doonor on teinud igati informeeritud otsuse vabatahtlikult loovutada oma munarakke.

Doonoriks olemisest soovitame rääkida ka oma lähedastele, sest nende tugi on oluline nii loovutamise ajal kui ka hiljem.“

Hirmud, müüdid ja tegelikkus

Munarakudoonoriks tulija üheks peamiseks küsimuseks on, kas munarakkude loovutamine mõjutab edaspidi tema enda võimalusi lapsi saada. „Tegelikkus on see, et teismeikka jõudes, on naise munasarjades alles umbes 300 000 – 400 000 munarakku. Naise elu jooksul küpseb ja vabaneb ovulatsiooni käigus umbes 400 munarakku,” selgitab dr Triin Laja. „Munarakkude loovutamise protseduuri käigus kogutakse naiselt vaid ligikaudu 10-15 munarakku. Seega jääb alles piisavalt rakke, et doonor ise edaspidi lapseootele saaks jääda.”

Samuti tuntakse muret, kas ravimid võivad mõjutada tervist üldiselt või põhjustada kasvajate teket. Ka siin toob naistearst välja, et teaduslikud uuringud on näidanud, et ravimite kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki.

Munasarjade stimulatsiooni tulemusena võib mõnikord naisel tekkida munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom (ovarian hyperstimulation syndrome ehk OHSS), millele on iseloomulikuks suurenenud munasarjad, ebamugavustunne ning liigse vedeliku kogunemine kõhuõõnde. Raskematel juhtudel võib OHSS kaebustega naine vajada ka haiglaravi. „Siiski on viimasel kümnendil teostatud kliinilised uuringud näidanud selgelt, kuidas liikuda OHSS-vaba lastetuse ravi suunas. Nimelt on viimasel kümnendil kasutusele võetud stimulatsiooni skeemid, mis aitavad ära hoida hüperstimulatsiooni sündroomi tekke,” rõhutab dr Laja, et hüperstimulatsioon on ärahoitav. Lisaks toob dr. Laja välja, et väga harva võib munasarjade punktsiooni tüsistusena tekkida verejooks (tupest või kõhuõõnde). Selline komplikatsioon võib tekkida munarakkude punktsiooni käigus, kui vigastatakse mõnda veresoont. Väga harva võib manipulatsioonide tagajärjel ette tulla põletikulisi tüsistusi. Meditsiinilises teaduskirjanduses on kirjeldatud ka trombootilisi tüsistusi (sest kasutatakse üsna suurtes annustes hormoonpreparaate). Suurem tõenäosus trombootilisteks tüsistusteks on OHSSi korral. Eelpool toodud tüsistusi ning verejooksu esineb küll haruharva, kuid oht on olemas. Kui eelneval tervisekontrollil või ravi käigus ilmneb mõni vastunäidustus või kõrvalekalle, siis doonorlus peatatakse. Ka muidu on doonoril õigus kuni munarakkude loovutamise protseduuri hetkeni oma nõusolek loovutamiseks tagasi võtta.

Sugurakudoonorlus on anonüümne vastavalt „Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusele“ ehk sugurakku vajaval paaril või vallalisel naisel ei ole õigust rakke loovutanud isikut tuvastada. Ka doonormunarakust sündinud lapsel on täisealiseks saamisel õigus ainult samadele andmetele nagu kunagi tema vanematel. Seega munarakudoonorid ei pea muretsema, et nendega tulevikus keegi ootamatult ühendust võtab.

„Munarakudoonorid ise on öelnud, et suurim rõõm tehtud heateo eest on teadmine, et tema annetatud rakkude abil on keegi kogenud lapseootust, saanud lapsevanemaks ja veelgi enam, loonud perekonna,“ sõnas keskuse koordinaator Kristi Lehiste. „Aidates täita nende unistusi, kelle suurim soov on saada lapsevanemaks, aidatakse kaudselt tervet ühiskonda – on ju lapsesaamise soov inimese üks põhivajadusi.“