Kehaväline viljastamine

IVF (in vitro fertilization) ehk munaraku kehaväline viljastamine on maailmas kõige sagedamini kasutatav lastetusravi meetod

Kehaväline viljastamine (In Vitro Fertilization) on maailmas kõige sagedamini kasutatav lastetusravi meetod. IVF abil on maailmas sündinud juba ligi 10 miljonit last ning Eestis sünnib aastas IVF abiga rohkem kui 700 last, mis moodustab umbes 6% kõikidest vastsündinutest.

IVF peamiseks näidustuseks on see, kui lastetuse põhjuseks on munajuhade puudumine, sulgus või tõenäoline talitlushäire. IVF-ravi kasutatakse ka lastetuse muude põhjuste korral - mehe sperma muutused, ovulatsioonihäired, ebaselge põhjusega lastetus.

Munaraku kehaväliseks viljastamiseks võib kasutada naise abikaasa, temaga mitte abielus oleva konkreetse mehe või doonori seemnerakke.

LTKH IVF labor
Foto_049

Igale patsiendile määratakse individuaalne ravidoos, mis sõltub tema vanusest ning tehtud hormoonanalüüside vastustest. IVFi protseduuriks ettevalmistav ravi kestab vähemalt 2-4 nädalat.

Ravimite toimel kutsutakse esile nn superovulatsioon, mille eesmärgiks on paljude munarakkude üheaegne valmimine. Seejärel eraldatakse munarakud munasarjast ultraheli kontrolli all läbiviidava protseduuri käigus – peenikese nõela abil läbi tupe ülaosa. Protseduur ei ole valus, valutustamiseks kasutatakse lühiajalist veenisisest narkoosi.

Viljastamiseks vajalikud seemnerakud loovutab partner samal päeval, kui toimub munarakkude eraldamine munasarjadest. Enne spermaproovi andmist on soovitav vältida vahekorda ning ejakulatsiooni 2-5 päeva. Spermaproov antakse selleks ettenähtud eraldi ruumis.

Kui sperma andmine samal päeval peaks olema mingil põhjusel võimatu (töö tõttu eemalviibimine vm), on võimalik sperma eelnevalt külmutada vajalikul ajal kasutamiseks. Munarakkude viljastamine toimub laboritingimustes. Munarakk viiakse katseklaasis kokkupuutesse seemnevedelikuga, et toimuks munaraku kehaväline viljastumine. Sellisel meetodil seemnerakk leiab ja viljastab munaraku ise. Munarakkude viljastumist kontrollitakse umbes 20 tundi pärast seemnerakkudega kokku viimist. Munarakkude viljastumine on individuaalne ning sõltub munarakkude ja seemnerakkude kvaliteedist, samuti ka valitud meetodist. Enamasti viljastub vähemalt 50% munarakkudest, kuid võib esineda olukordi, kus viljastumist ei toimu. Viljastunud munarakke kasvatatakse labori spetsiaalsetes inkubaatorites vastavalt soovile maksimaalselt kuni 6 päeva. Inkubaatori tingimusi jälgitakse hoolikalt, et oleks tagatud õige temperatuur, gaaside koostis ja õhuniiskus.

Emakasse siirdamiseks valitakse välja 1-3 viljastatud munarakku ehk embrüot. Eesti seaduse järgi on lubatud siirdada maksimaalselt kuni 3 embrüot. Siirdame praktikas enamasti ühe embrüo, et vähendada mitmikraseduse tekkimise riski. Embrüo(te) siirdamine toimub spetsiaalse kateetri abil ning on üldjuhul valutu protseduur. Siirdamise eelselt alustab naine embrüo emaka limaskestale kinnitumist toetavat hormoonravi, mis jätkub siirdamise järel vastavalt arsti ettekirjutusele. Siirdamisest üle jäänud hea kvaliteediga embrüod külmutatakse, säilitatakse vedelas lämmastikus ning kasutatakse soovi korral hiljem. Embrüoid võib säilitada kuni seitse aastat.

Foto_047

Eestis sünnib aastas umbes 6% lastest tänu kehavälisele viljastamisele IVF tulemusena rasestub ligi 40% alla 35-aastastest naistest. Vajadusel saab ravi korrata.

Foto_004

ICSI ehk Intracytoplasmic Sperm Injection protseduur on kehavälise viljastamise IVF-protseduuri modifikatsioon, mida kasutatakse ennekõike raskema mehepoolse viljatuse korral. ICSI on olnud mehepoolse viljatuse ravis kasutusel aastast 1988 ning selle abil saavutati oluline läbimurre meeste viljatuse ravis. ICSI protseduuris valitakse mikroskoobi abil välja üks seemnerakk, mis süstitakse mikropipeti abil otse munarakku.

ICSI kasutamise näidustuseks on sperma halb kvaliteet: seemnerakkude madal kontsentratsioon, liikuvus või väliskuju (morfoloogia). Samuti tuleb ICSI protseduuri kasutada, kui eelnevas IVF protseduuris jäi munarakkude viljastumine ebapiisavaks. Juhul, kui seemnevedelikus puuduvad seemnerakud, on neid siiski võimalik saada munandimanuse vedelikust või munandi koest – sellisel juhul on vajalik viia läbi kerge protseduur, mille käigus võetakse munanditest pärast paikset tuimastust või lühiajalist narkoosi koeproov. Proovist eraldatakse mikroskoobi all seemnerakud, mis ICSI protseduuri käigus süstitakse küpsetesse munarakkudesse. Ravi tulemused on võrdväärsed seemnevedelikust eraldatud seemnerakkudega.

Viljastunud munarakke kasvatatakse labori spetsiaalsetes inkubaatorites kuni 6 päeva. Inkubaatori tingimusi jälgitakse hoolikalt, et oleks tagatud õige temperatuur, gaaside koostis ja õhuniiskus. Seejärel valitakse emakasse siirdamiseks välja 1-3 embrüot. Ülejäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse ning kasutatakse vajadusel hiljem. Eestis, nagu ka kogu maailmas, kasutatakse umbes poolte kehaväliste protseduuride puhul ICSI meetodil munarakkude viljastamist. Rasedustulemused on IVF ja ICSI protseduuris sarnased ning rasestub ligikaudu 40% alla 35-aastastest naistest. Protseduuri ebaõnnestumisel on võimalik kasutada külmutatud embrüote siirdamist või läbida uus IVF või ICSI tsükkel.

Foto_041
Võta meiega ühendust:

Oleme avatud esmaspäevast reedeni 8.00 – 16.00

Info ja registreerimine tel:

+372 666 5888

(kõned salvestatakse)

Või kirjutage meiliaadressil:

lapsesoov@keskhaigla.ee

Vastame hea meelega kõigile teie päringutele: